Puukoi Wärkstuba

Ühe tumba lugu

Mõnikord ei ole vana mööbliese lihtsalt mööbliese. Selle sees on killuke perekonnalugu, osake esivanemate käteosavusest ja mälestused, mida ei raatsi lasta kaduma minna.

See väike ümar tumba on omaniku vanaisa tehtud. Perekonnale on teada legend, et selle algne kuldne ja paksem siidkangas pärines vana „Vanemuise“ teatri eesriietest. Kas see ka päriselt nii oli, jääb ehk saladuseks – aga lugu teeb tumba kindlasti veel erilisemaks.

Vanaisa tehtud korpus oli siiani väga heas korras – tugev ja terve. Ainult ühel tammepuust jalal oli väike kild väljas. Hoopis rohkem tööd oli aga peidus polstri sees.

Aja jooksul olid vedrude sidumisnöörid täielikult järele andnud. Polstris oli meriheina kõrval tublisti krusskarva, mida oli kahju ära visata. Nii sai vana materjal hoopis uue võimaluse: pesu, loputus ja korralik kuivatamine. Seejärel tulid appi minu vanaema Ella villakraasid, millega jõhvitombud taas mõnusalt kohevaks kraasisin.

Tumba sai uued vedrud ja tugeva meriheinapolstri. Pehmenduseks läksid puhas krusskarv ja naturaalvatiin. Samast materjalist sai tehtud ka küljepolster.

Sigrid õppis töö käigus selgeks ka uue servaõmbluspiste, mis tõmbab heina keskelt tihedalt serva poole ja annab istmele tugeva ning konkreetsei ääre.
Ja lõpuks sai tumba endale omaniku valitud oliivirohelise linnusilmamustriga kanga ning sellega ideaalselt sobiva nööri.

Mõned asjad lihtsalt väärivad alleshoidmist – eriti need, millel on oma lugu.

Riie, nöör ja materjalid Kauplus Sohvameister

Kuigi suvi veel kestab ja pimedate õhtuteni on aega, teab tark inimene, et sügis tuleb niikuinii!😁
Ja tark inimene valmistub jahedateks õhtuteks juba praegu. Kodu võiks olla paik, kuhu on hea tulla, end mõnusalt kerra tõmmata, raamat avada või lihtsalt tass teed kõrvale võtta ja maailma asjadest puhata.
Tõeline pelgupaik on üks mõnus, pehme ja kutsuv tugitool – selline, kuhu istudes tekib kohe tunne, et siit ei tahaks enam püsti tõusta.

Meil on pakkuda kaks vahvat tugitooli, mis ootavad endale uut katet ja uut kodu. Ja kõige toredam – katteriide saad valida sina!
Kas romantiline lillemuster, rahulik naturaalne toon või hoopis midagi julgemat? Sina valid, meie teeme ülejäänu.

Panime juurde mõned ideed, millise näo need tugitoolid endale võiksid saada. Milline neist sinu koju kõige paremini sobiks?
Valik on sinu – meie teeme sinu mõtte teoks!

On mööbliesemeid, mis ei vaja tähelepanu püüdmiseks palju. Piisab sellest, et anda neile õige toon ja lasta nende iseloomul särada.

See Skandinaavia päritolu juugendlik kummut on üks neist. Okaspuust valmistatud ja tammespooniga kaetud mööbliese lausa nõudis endale sügavamat peitsitooni. Alles siis tulid kaunid juugendlikud vormid ja elegantsed proportsioonid tõeliselt esile.

Kõige rohkem võluvad aga pisikesed sahtlid. Tänapäeval neid enam kuigi sageli ei kohta, kuid omal ajal oli igal neist oma kindel otstarve – ehted, kirjad, juuksenõelad või mõni muu väike ja kallis asi. Just sellised detailid annavad vanale mööblile hinge.

Kummuti krooniks on originaalne faasitud peegel. Ka sellel on aeg oma jälje jätnud – mõni hallitusplekk klaasil jutustab vaikselt möödunud aastakümnete lugu. Me ei pea alati püüdma kõiki vanuse märke kustutada. Vahel on need hoopis osa mööblieseme väärikusest.

Kas mäletate neid kõrgeid kohvilaudu, mis 1970. aastate alguses olid paljude perede suur unistus?

Ka minu lapsepõlvekodus oli selline laud – uus, moodne ja uhke. Kandilised vormid olid tollal tõeline moehitt ning pehmete ja ümarate joontega mööbel jäi tasapisi minevikku.

Kuigi tänapäeva sisekujundus eelistab jälle sageli pehmemaid vorme, leidub neid laudu endiselt paljudes kodudes. Ja põhjusega – tegelikult on need väga praktilised ning mõnusad söögilauad.

Aastakümned olid aga oma töö teinud. Vana pöögispoon oli kohati täiesti läbi kulunud, mistõttu vahetasime kogu lauaplaadi spooni uue vastu. Nii sai laud endale värske ilme, säilitades samal ajal kogu oma ajastu hõngu.

Selle laua omanikud soovisid ka üht väikest muudatust: et lauaplaat oleks umbes 5 cm kõrgem. Lahendus tuli lihtne ja nutikas – lisasime rattad. Nüüd istub laua taga mugavalt ka uus, tunduvalt pikem põlvkond ning lauda on vajadusel lihtne liigutada.

Mõnikord piisab vaid mõnest läbimõeldud muudatusest, et vana ja armsaks saanud mööbliese teeniks oma peret veel aastakümneid.

Millisel mööbliesemega on teie kodus seotud kõige rohkem mälestusi?

Täna näitame teile, kuidas riie võib teha vigureid ja ühest asjast saab hoopis teine!

Samal omanikul oli tagataskust võtta veel üks paar sama tüüpi tugitoole, mida eelmises loos näitasime. Kuna need lähevad linnakoju, sai neile valitud hoopis pidulikum ja heledam kangas.

Heledam tundub suurem, pehmem ja lopsakam, kuigi mõõdu vahe on mõned sentimeetrid.

Just kangas annab mööblile tema näo, meeleolu ja iseloomu. Seepärast ei ole ma kunagi päriselt mõistnud inimesi, kes otsivad lõputult „seda õiget halli“ – sest ükskõik kui täiuslik see toon ka poleks, jääb ta ikka lihtsalt halliks.

Olge julgemad kangaste valikul ja te näete, kuidas elu teie ümber puhkeb õitsele, nagu see kesksuvine küllus praegu meie ümber!

Soe suvi soosib suplejaid, ja otse vastupidi,
ei tasu nad tallegi kurjaga, vaid otse vastupidi.
/ebatäpne tsitaat Runnelilt/

Sel vihmasel juunil ja juuli algul sai kõvasti tööd tehtud ja valmisid mitmed suuremad projektid. Hakkame neid nüüd ka avaldama.

See esimene ja õige kenake on diivani ja tugitoolide komplekt, mis kingiti omaniku isale-emale pulmapäevaks 1960. aastal. Kustumatud mälestused on sellest, kuidas neil sai ikka hüpatud, sest neil vaestel aegadel igas õues batuuti ju polnud.

Tugitoolidel ja diivanil on mõnusalt kõrged seljatoed ja elegantsed sihvakad jalad. Uueks kattekangaks valisime puuvillase ilmega kanga, et säilitada 1960. aastate hõngu ning tuua esile mööbli ajatu ilu.

Seda kangast panna nii kerge polnud, sest kogu aeg tuli jälgida püsti-, põiki- ja diagonaaljooni. Istme, käetugede ja selja kontuure rõhutab keedripael, nagu ka originaalis oli. Sellest kangast saab iseäranis ilusa ja kirju paela. Kirsiks tordil on punasest sametist ilunööbid.
Sellised detailid nõuavad kannatlikkust, kuid just need annavad lõpptulemusele selle õige ilme.

Nüüd on komplekt taas valmis kestma uute hetkede jaoks 😊järgmised aastakümned koos oma lugude ja mälestustega.

Üks väga vana tool väga vanast majast Haanja lähedalt.
Tõenäoliselt on nii tool kui maja pärit läinud sajandi algusest, ja mõlemad püsivad koos ainult tänu sellele, et need on kunagi väga hästi tehtud.
Vähemalt tooliga oli küll nii, sest ta seisis koos ainult tänu sellele, et tapid olid ülimalt täpsed ja sügavad, külgsarjade otsad lausa läbi esijalgade tapitud. Mõned tapid olid veel läbi jalgade ja see andis toolile ka ilma liimita stabiilsuse ja hoidis koos.
Võtsin ettevaatlikult lahti ja asendada tuli ainult vasaku tagumise jala poolik.
Veidi puhastamist, uuesti kokkupanek ja kerge viimistlus õliga, et vana puitu hoida oli kõik, mida tegin.
Nüüd läheb ta sinna vanasse Haanja majja tagasi, aga õigus temal istuda on ainult perenaisel, teised ei oskaks teda hoida. 😊

Väike armas tammespooniga kohvilaud sai uue võimaluse.

Esmapilgul oli laud küll kenasti koos, kuid lähemal vaatamisel selgus, et keegi oli seda kunagi üsna julmalt lihvinud ja oli spoon nii servadelt kui ka laua keskelt kohati väga õhukeseks kulunud.

Taastasime kahjustatud kohad, asendasime vajalikud spoonitükid ning liimisime lahtitulnud osad hoolikalt tagasi. Nüüd on laud taas tugev, kaunis ja valmis veel pikki aastaid oma lugu jutustama.

Mõnikord ei vaja vana mööbel midagi enamat kui veidi tähelepanu, kannatlikkust ja osavaid käsi, et selle ajatu ilu jälle esile tuua

Vaadake, kui äge tulemus! 😀
Tubli Sigrid sai valmis oma ümara retrohõngulise tugitooli!

Tooli täpset päritolu pole veel õnnestunud välja selgitada, aga ilmselt on tegemist mõne 70ndate mõnusa disainipärliga. All on korralik metallist pöörlev jalg, mille sees tuli küll üks laager välja vahetada, aga nüüd keerleb tool jälle nagu nooruses.

Üllatusi jagus töö käigus omajagu — ruudulise katte alt tuli välja punane originaalkangas ja ka väike tõend sellest, et kunagi on üks koer paremat käetuge üsna innukalt närinud.

Kõik sai siiski parandatud, lapitud ja uuesti vormi seatud. Ümarale toolile kanga paigaldamine on paras peavalu: õmblused peavad jooksma täpselt õigesse kohta ja kuskilt ei tohi midagi kotitama jääda. Aga vaev tasus end ära!

Lõpptulemuseks on üks tõeliselt mugav ja iseloomuga tugitool — toimse kanga, sametise istmepadja ja nööpidega. Täpselt selline, kuhu tahaks hea raamatu ja kohvitassiga pikemaks ajaks istuma jääda. 😊